Peas on mõtteid nii palju, mida kõike teha võiks...
"Kui seda metsa ees ei oleks." Aga ega olegi ning võimalusi, variante, teid on nii võrratult palju ja ega ise ei oskagi ju valida, peab paluma tarkust.
See oli siis kokkuvõtvalt minu viimaste nädalate mõttekäik. Avastasin just hetkel, et pole siia blogisse täpselt kuu aega kirjutanud. Vahepeal sai jõulude ajal Eestis käidud, inimesi üllatatud, sest ega ma väga laialdaselt ei öelnud, et ma tulen, perekonnale põhiliselt. Ja siis oligi nii äge, et kui istud pühapäeva hommikul Oleviste kiriku kirikupingis ning siis näed, kuidas üks su sõber sind kõrval pingist märkab ning tema huultelt võid välja lugeda mõtte "Miks sa siin oled?".
Ma olen seda järgnevat juttu juba ürpiski mitmele rääkinud, kuid räägin veel, et nii imelik, kui see ka ei tundu, siis kui ma saabusin bussiga 19. detsembri hilisõhtul Riiast Tallinna bussijaaama ning minu isa oli seal autoga mind ootamas, siis ütlesin talle koheselt teda nähes, et on tunne nagu oleksin käinud kahepäevasel võistlusel Tartus. Ja tõsi, ei olnud tunnet, et oleks olnud 4 kuud Saksamaal. Kui saabusin enda koju, astunud just uksest sisse, oli tunne nagu oleksin veetnud ligikaudu 2 kuud Hiiumaal, oma maakodus, kus me nagu ikka perega suviti aega veetsime, kui ma pisem olin. Koridor kajas imelikult, kuid samas koduselt, just nagu oleks olnud pikka aega Hiiumaal. Mõnusalt armas. Ja peale pikka jutuajamist oma vanematega, läksin lõpuks magama. Ja jälle oma voodis olles oli kõige kummalisem tunne - nagu poleks kunagi Saksamaal käinudki ning nagu see olnuks ainult üks uni. Hehh, väga-väga veider. Ja kui peale seda kümmet päeva, mis ma Eestis jälle veetsin, tagasi Saksamaa pinnale maabusin ning siis oma siinsesse koju jõudsin, oma tuppa läksin, oma voodisse jälle heitsin, vot siis tundsin ja võisin öelda: "Olen jälle kodus!" Kummaline, aga tunne oli hea.
Mis veel, tegin jaanuarikuu esimesel nädalal ära oma viimase piparkoogitaigna jupi ning enamuse neist valmis piparkookidest sõin ma ise kah ära.
Aga eks ma tasapisi püüan teid kurssi viia, aga kõike siis ka ju kirjutada ei saa, sest siis pole midagi põnevat rääkida kui kord tagasi tulen. Tegevusi on muidugi ka niivõrd palju, et ainult anna tuld ja ütles pakkumistele, mis sinuni jõuavad oma võlusõna "Jah!"
Aga mis mind nüüd lähiajal ees ootab, on sel nädalavahetusel hamburgi ja Schleswig-Holsteini meistrivõistlused, kus teen kaasa koguni kuuel erineval alal. See on ka muuhulgas minu esimene võistlus sel alanud hooajal. Nädala pärast võistlen jälle Hamburgis, kus plaanis on teha teivashüpet ja kaugushüpet. 31. jaanuaril ja 1. veebruaril toimuvad Põhja-Saksamaa meistrivõistlused Berliinis, kuid minu juba tiheda võistlusgraafiku tõttu otsustasime seal mitte osaleda, kuna 7. ja 8. veebruaril on ees ootamas mind juba Hamburgi ja Schleswig-Holsteini meistrivõistlused mitmevõistluses ning selleks tuleb pisut jõudu koguda. Kui Jumal lubab, siis läheb kõik hästi. Eks mul on endal mõned suuremad mõtted peast läbi käinud, aga eks näis kuidas minema hakkab.
Vot nii! Palju ootab ees, homme ootab järgmine koolipäev ning sinna peab ka jõudma. Olge aga teie tublid ja peatse jällekirjutamiseni.
Wieder in Estland
Und wieder in Deutschland
Rummelpottlaufen am 31. Dezember - võite googledada, mida see siis endast kujutab õigupoolest. Selle käigus laulsin ka minu korda Jaak Tuksami laulu "Meil on elu keset metsa", mis ka siin kõigi südant köidab, laul, mida ma oma venna ja õdedega juba väiksest peale laulsin.
Rendsburgi kino üks saal oli kuidagi väga pisike, nagu oleks kodukino :D
Viimane piparkoogitaigna jupp
Ühed viimased piparkoogid selle jõuluaja jooksul:
Esimest korda elus tegin ka kapsapirukat - tuli väga hästi välja :)
Minu klubi võistlusvorm - LG Rendsburg/Büdelsdorf
Samuti esindan ka võistlustel Oleviste noorte koondist (kuulub minu võistlusvormi juurde)
Minu õhtu hakkab siin otsa saama, aga ma soovin teile mõnusat õhtut/ööd ning proovin teid siiski nüüd kasvõi natukenegi kursis hoida! :)
#Gott ist gut!
Gute Nacht!
Eduard
