CXI - CXXVI päev - kõik on super!

Aega on antud kõigile sama palju...

... aga aeg lendab. Viimasel ajal on lennanud niivõrd kiiresti, et mul on olnud raskusi teile kõigest jutustada. Aga eks ma alustan siit ning proovin ka jooksvalt siia riputada teile vaatamiseks ka mõningaid pilte.

Viimane kord, kui ma tegin sellise natuke pikema postituse, oli 1. advent ning minu viimane ujumiskord. Aga juhtus selline lugu, et nimelt oli 11. detsember ning meil pidi olema koolis ujumistund, aga kuna sama päeva õhtul pidi toimuma ka koolikontsert, siis jäi tund ära. Mina aga ei teadnud see ära jääb ja niisiis olingi ujumisasjad kaasa võtnud. Koju sõites tuli mõte, et võiks ikka ujuma minna, ujumisasjad ju kaasas ja puha. Olin kusjuures juba mitu päeva mõelnud, et tahaks uuesti minna Borgstedti kanalisse ennast korraks sisse kastma, ilmad polnud ka nii külmad, kui oli olnud novembri lõpupoole. Ja siis läksingi:

Totter oli natuke see, et tegin kõik video ja puha, kus on näha, et ikka käisin ujumas, kuid mu telefon teeb vahel sellist nalja, et lülitab ennast ise välja ning see juhtus just sel hetkel, kui mul telefon filmis. Niiet ei jäänud midagi filmilindile. 

Eelmises postituses mainisin, et 1. advent - eestlased lõpetavad rannahooaja. Nüüd võib vist öelda, et eestlased ei tunne piire.

Tol päeval hommikul sadas vihma niiet hirmus, kogu see nädal sadaski ainult vihma ning hetkel ongi kuidagi selline period, et iga päev peaaegu koguaeg sajab. Aga tol päeval peale ujumist, nii umbes 1h hiljem hakkas korralikult rahet sadama. Ma kuulsin, et mis plagin see käib ning läksin õue vaatama:

Natukese aja möödudes oli igatahes tänav kaetud õhukese valge rahekihiga. Aga nagu arvata võite, siis see kauaks ei jäänud püsima.

Mis siis veel vahepeal teinud olen, muidugi piparkoogitaigen sai valmis tehtud. Mina nimetan seda pisut nõiakunstiks, kõige paremas võtmes muidugi. Nõiakunst seepärast, et enne taigna valmistamist peab kõik need igasugused maitseained kuivatama, siis jahvatama, siis kui suhrut potis pruunistasin ja siis tulikuumale suhkrusiirupile kallasin pisut peale kuuma vett lõi üles sellise suitsupilve. Köögis polnudki väga palju suitsu, kuna mul ventilatsioon töötas, see-eest oli juba hetk hiljem õues näha sellist suitsupilve, mille sarnast ma arvan ei ole siin veel majas enne nähtud.

Aga lõpuks ütlevad ikkagi ju pildid rohkem kui tuhat sõna:

25. novembril panin posti sünnipäevakingi oma isale, lootes, et see jõuab tema sünnipäevaks, 5. detsembriks, kohale. Möödus nädal, möödus kaks. Ma mõtlesin, et äkki läks juba kaduma. 

Aga 12. detsembril saatis mu isa mulle meilile kirja, et temani jõudis see pakk :)

Need on minu ja Eva jõulukalendrid (Thomas tegi meile). Siin on selline traditsioon, et jõulukalendrid näevad välja natuke teistsugused. Iga päev saame aga avada mõlemad oma kalendris ühe pakikese (minu kalender on parempoolne).

Esimese paki avasin 1. detsembri hommikul koolis. Võttis ikka suu mul naerule küll, juba jõulukalenris väljendub see, et teen palju sporti.

Ja Stefan kinkis mulle ka veel sellise suure jõulukalendri - magusat kui palju :)

6. dezemberil käis mul siin Nikolaus. Jätsin 5. detsebri õhtu oma ukse taha puhtaks poleeritud kinga ning sinna sisse tõi Nikolaus kõike maitsvat.

Mõningaid asju saatis Nikolaus ka posti teel mu venna Stefani kaudu.

 5. detsembril toimus meil Hamburgis "Hamburgi eestlased" kommuuni kokkusaamine. Sõime, rääkisime juttu, saime üksteisega tuttavaks. Täitsa vahva oli. Muidugi kogu see 5. detsembri õhtu ja 6. detsembri hommik ja terve päev oli üks seiklus, aga sellest ma siin kirjutama ei hakka. Liiga pikaks läheks, kuid võite hiljem küsida :)

 Niipalju ma 6. detsembri kohta ütlen, et ma läksin Kieli, panime Jõuluvana või päkapikkude kostüümid selga, võtsime osa ülemaailmsest üritusest Winter2go, millest võtsid osa inimesed mitmetes linnades Saksamaal, kuid ka näiteks hoopis kaugemal Austraalias. Seoses selle üritusega läksime tänavatele evangeeliumi kuulutama, rääkisime Jõulude tähendusest, Jeesusest, jagasime inimestele kingitusi ja rääkisime "Kõige suuremast kingitusest" ehk siis mis on maailma suurim võimalik kingitus. Imeline oli vaadata näiteks seda, kuidas selliseid täiesti tavalised umbes 25. aastased mehed kuulasid suure huviga ning tõesti mõtlesid slle üle. Me ütlesime pärast üksteisele ka, et kunagi pole evangeeliumi kuulutamine olnud nii lihtne kui see oli tol päeval.

 Tavaliselt söön hommikul putru ja kaks keedetud muna. Laupäeviti meeldib mulle aga tihtipeale süüa müslit või midagi teistsugust.

 Käisime oma trennikaaslastega Weihnachtsfeieri puhul China Palastis söömas. Täitsa hea selline restoran/söögikoht oli. Võtsime kõik buffet ehk siis maksad ühe korra ning võtad mida tahad ja kui palju soovid. See mees kollase särgiga on minu kergejõustikutreener Herr Raabe.

 Käisime jõulupuud ostmas. See kuidas siin see käib on ikka omaette festival. Jõuluturg oli püsti ja inimesi oli murdu.

 Kuna see oli kuuskede kasvandus, siis see antud masin viis kõik tahtjad inimesed põllu peale omale sobivad kuuske võtma.

 Meie aga põllule ei hakanud minema, kuid leidsime siit juba sama päeva hommikul põllult toodud kuuskede hulgast just endale sobiva. Nimeks panime sellele meie kuusepuule "Cornerbaum" tõlkes "Nurgapuu", sest antud kuusk on just nõnda naljakas, et ühelt poolt on justkui pisut lame, teiselt poolt selle eest kaks korda nii kena kui muidu. Ja kui tavaliselt läheb ühe kuusepuu pakkimiseks vaja ainult ühte inimest, siis meie puu pakkimine nõudis nelja mehe rammu - tegemist on ju ikkagi "Cornerbaumiga" :)

Viisime oma kena kuusepuu kenasti koju ning alustasime kuue kaunistamisega :)

ENNE

PÄRAST

Hästi armas, ilus ka igati kodune jõulupuu tuli :)

Eelmisel nädalal toimus ka meie kooli jõulukontsert. Eva mängis viiulit ning mina ja Thomas olime publiku seas. Kotsert pakkus meile ikka mõnusalt naerupahvakaid, sest tihtilugu mängis mõni instrument mööda ja paljud laulsid mööda, kuid kokkuvõttes oligi selline kooli jõulukontsert ning väike nali kulub alati marjaks ära, siis on mida mäletada :)

Ja iga jõulujumalateenistus, nagu ka antud kontsertki, lõppeb ikka ja alati selle lauluga ( minu õdede ja venna "lemmiklaul" siiski :D):

eestikeelne pealkiri "Ristirahvas"

Nüüd jõuame ka tasapisi tänasesse päeva. Täna käisime Eva ja Thomasega Hamburgis, kus tähistasime kõik koos: Anne ja Chris, Katrin, mina, Thomas, Eva ja Jenny, Stefani sünnipäeva. Täna rongijaamast ostsin endale ka oma esimese saksakeelse raamatu. See raamat on ikka tõeline romaan, 21. sajandi tippteos, samas õhkab sellest teosest klassikalist kirjastiili:

... minu koomiks :D. 

Nii me sõitsime ka tagasi Borgstedti. Loodan, et olete nüüd natuke rohkem kursis minu tegemistega. Aga mis siis muud, kui Jumalaga ning jällekirjutamiseni.

#Jumal on ikka ja jälle hea ning olen tänulik selle eest, kuidas ta mind juhib ma mulle teed näitab.

Ikka edasi, elu ootab ees ning ma ootan põnevusega, mis Jumal mule põnevat homseks annab :)

Gute Nacht!

Eduard