Ma tänan kõigepealt teid, head pereliikmed, et te mind alati toetate ning nõnda ka sel korral, et ma sain võtta ette jõulude ajal sellise reisi! Mul on hea meel, et ma saan olla hetkel jälle Saksamaal. Eilne jõululaupäev möödus väga mõnusalt. Päev enne jõululaupäeva tegime kõik võimalikud ettevalmistused: tõime kuuse tuppa, ostsime kogunisti 5 kg sealiha, tegime valmis kartuli- ja peedisalati ning ma tegin ka ühe osa piparkoogitainast. Jõululaupäeva hommikul alustasin mina varakult piparkookide küpsetamisega. Mõnusate jõululaulude saatel oli see nii mõnus ja kuidagi lõõgastav. Tegime veel viimseid ettevalmistusi, et külaliste tulekuks kell 17:30 oleks kõik valmis. Samuti on siin kombeks kuuske ehtida 24. detsembri hommikul. Enne jõulusöömaaja algust sõitsin ma veel ka kirikusse. Teenistus algas kell 16:00 ning enne teenistuse algust oli mul hea meel üllatada sealseid sõpru ning oma kohalolekuga neile rõõmu valmistada. Kell oli natuke pool kuus läbi, kui ma koju jõudsin. Jõululauas istus meil koos minuga 12 inimest. Nii kihvt oli vaadata, kuidas jõuluõhtul saavad inimesed kokku ning peale minu oli veel üks mittesugulane, nimelt üks Thomase sõber Heinz. Oli väga hubane seltskond, kus kõik teineteisega suhtlesid ning õhtust rõõmu tundsid. Meil käis ka jõuluvana, kes kingid kuuse alla oli jätnud. Me laulsime ning jagasime rõõmsalt kinke. Peale kinkide jagamist sõime magustoitu ning jõime kohvi. Magustoiduks olid meil kaks väga maitsvat torti: tuli välja, et Heinz oskab väga hästi süüa teha ning nagu selgus, väga maitsvaid torte valmistada. Laulsime veel erinevaid laule ning õhtu lõpuks, siis kui teised külalised olid juba läinud, vaatasime paar filmi. Minu õhtu lõppes kell 3:50 hommikul, kui lõpetasime viimase filmi vatamise (vahepeal olid mitmed meie seast juba unne vajunud).
Täna, esimesel jõulupühal magasime kaua, sõima hilist hommikusööki, vaatasime üheskoos jälle mitut filmi ning tundsime mõnu päevast, mil ei pea midagi otseselt tegema ning võib niisama logeleda.
Sellest suurest logelemisest tekkis mul ka selline energia ülejääk, mistõttu ma tegin kodus poksikotiga pisut trenni. Peale poksimist ning veel mõningate harjutuste tegemist otsustasin võtta ette järgmise retke: https://youtu.be/3RkTujF6rFs Oli üks mõnus ettevõtmine küll!
Pärast ujumist jäin ma veel tükiks ajaks sinna veekogu kõrvale pingile istuma ja mõtlema. Jõulud on väga hea aeg, et mõlgutada pisut mõtteid sellest, mis on olnud ja kuidas edasi minna. Kellele siis olla tänulik? Ma ei tea, kellele te tänulikud olete, kuid kõige enam tänan mina oma Jumalat ja Päästjat. Muidugi noore inimese elus juhtubki palju ning minuvanustel noortel võibki avaneda palju uusi võimalusi. Siiski kõik need otsused, mis on siiani tehtud, on mind juhatanud täpselt siia hetke ja paika, kus ma praegu viibin. Ja võib öelda, et see pole üldsegi mitte halb koht, kus olla. Kõik on lausa superhästi!
Aitäh sulle, Isa taevas! Ilusaid jätkuvaid pühi teile!
Peas on mõtteid nii palju, mida kõike teha võiks...
"Kui seda metsa ees ei oleks." Aga ega olegi ning võimalusi, variante, teid on nii võrratult palju ja ega ise ei oskagi ju valida, peab paluma tarkust.
See oli siis kokkuvõtvalt minu viimaste nädalate mõttekäik. Avastasin just hetkel, et pole siia blogisse täpselt kuu aega kirjutanud. Vahepeal sai jõulude ajal Eestis käidud, inimesi üllatatud, sest ega ma väga laialdaselt ei öelnud, et ma tulen, perekonnale põhiliselt. Ja siis oligi nii äge, et kui istud pühapäeva hommikul Oleviste kiriku kirikupingis ning siis näed, kuidas üks su sõber sind kõrval pingist märkab ning tema huultelt võid välja lugeda mõtte "Miks sa siin oled?".
Ma olen seda järgnevat juttu juba ürpiski mitmele rääkinud, kuid räägin veel, et nii imelik, kui see ka ei tundu, siis kui ma saabusin bussiga 19. detsembri hilisõhtul Riiast Tallinna bussijaaama ning minu isa oli seal autoga mind ootamas, siis ütlesin talle koheselt teda nähes, et on tunne nagu oleksin käinud kahepäevasel võistlusel Tartus. Ja tõsi, ei olnud tunnet, et oleks olnud 4 kuud Saksamaal. Kui saabusin enda koju, astunud just uksest sisse, oli tunne nagu oleksin veetnud ligikaudu 2 kuud Hiiumaal, oma maakodus, kus me nagu ikka perega suviti aega veetsime, kui ma pisem olin. Koridor kajas imelikult, kuid samas koduselt, just nagu oleks olnud pikka aega Hiiumaal. Mõnusalt armas. Ja peale pikka jutuajamist oma vanematega, läksin lõpuks magama. Ja jälle oma voodis olles oli kõige kummalisem tunne - nagu poleks kunagi Saksamaal käinudki ning nagu see olnuks ainult üks uni. Hehh, väga-väga veider. Ja kui peale seda kümmet päeva, mis ma Eestis jälle veetsin, tagasi Saksamaa pinnale maabusin ning siis oma siinsesse koju jõudsin, oma tuppa läksin, oma voodisse jälle heitsin, vot siis tundsin ja võisin öelda: "Olen jälle kodus!" Kummaline, aga tunne oli hea.
Mis veel, tegin jaanuarikuu esimesel nädalal ära oma viimase piparkoogitaigna jupi ning enamuse neist valmis piparkookidest sõin ma ise kah ära.
Aga eks ma tasapisi püüan teid kurssi viia, aga kõike siis ka ju kirjutada ei saa, sest siis pole midagi põnevat rääkida kui kord tagasi tulen. Tegevusi on muidugi ka niivõrd palju, et ainult anna tuld ja ütles pakkumistele, mis sinuni jõuavad oma võlusõna "Jah!"
Aga mis mind nüüd lähiajal ees ootab, on sel nädalavahetusel hamburgi ja Schleswig-Holsteini meistrivõistlused, kus teen kaasa koguni kuuel erineval alal. See on ka muuhulgas minu esimene võistlus sel alanud hooajal. Nädala pärast võistlen jälle Hamburgis, kus plaanis on teha teivashüpet ja kaugushüpet. 31. jaanuaril ja 1. veebruaril toimuvad Põhja-Saksamaa meistrivõistlused Berliinis, kuid minu juba tiheda võistlusgraafiku tõttu otsustasime seal mitte osaleda, kuna 7. ja 8. veebruaril on ees ootamas mind juba Hamburgi ja Schleswig-Holsteini meistrivõistlused mitmevõistluses ning selleks tuleb pisut jõudu koguda. Kui Jumal lubab, siis läheb kõik hästi. Eks mul on endal mõned suuremad mõtted peast läbi käinud, aga eks näis kuidas minema hakkab.
Vot nii! Palju ootab ees, homme ootab järgmine koolipäev ning sinna peab ka jõudma. Olge aga teie tublid ja peatse jällekirjutamiseni.
Wieder in Estland
Und wieder in Deutschland
Rummelpottlaufen am 31. Dezember - võite googledada, mida see siis endast kujutab õigupoolest. Selle käigus laulsin ka minu korda Jaak Tuksami laulu "Meil on elu keset metsa", mis ka siin kõigi südant köidab, laul, mida ma oma venna ja õdedega juba väiksest peale laulsin.
Rendsburgi kino üks saal oli kuidagi väga pisike, nagu oleks kodukino :D
Viimane piparkoogitaigna jupp
Ühed viimased piparkoogid selle jõuluaja jooksul:
Esimest korda elus tegin ka kapsapirukat - tuli väga hästi välja :)
Minu klubi võistlusvorm - LG Rendsburg/Büdelsdorf
Samuti esindan ka võistlustel Oleviste noorte koondist (kuulub minu võistlusvormi juurde)
Minu õhtu hakkab siin otsa saama, aga ma soovin teile mõnusat õhtut/ööd ning proovin teid siiski nüüd kasvõi natukenegi kursis hoida! :)
... aga aeg lendab. Viimasel ajal on lennanud niivõrd kiiresti, et mul on olnud raskusi teile kõigest jutustada. Aga eks ma alustan siit ning proovin ka jooksvalt siia riputada teile vaatamiseks ka mõningaid pilte.
Viimane kord, kui ma tegin sellise natuke pikema postituse, oli 1. advent ning minu viimane ujumiskord. Aga juhtus selline lugu, et nimelt oli 11. detsember ning meil pidi olema koolis ujumistund, aga kuna sama päeva õhtul pidi toimuma ka koolikontsert, siis jäi tund ära. Mina aga ei teadnud see ära jääb ja niisiis olingi ujumisasjad kaasa võtnud. Koju sõites tuli mõte, et võiks ikka ujuma minna, ujumisasjad ju kaasas ja puha. Olin kusjuures juba mitu päeva mõelnud, et tahaks uuesti minna Borgstedti kanalisse ennast korraks sisse kastma, ilmad polnud ka nii külmad, kui oli olnud novembri lõpupoole. Ja siis läksingi:
Totter oli natuke see, et tegin kõik video ja puha, kus on näha, et ikka käisin ujumas, kuid mu telefon teeb vahel sellist nalja, et lülitab ennast ise välja ning see juhtus just sel hetkel, kui mul telefon filmis. Niiet ei jäänud midagi filmilindile.
Eelmises postituses mainisin, et 1. advent - eestlased lõpetavad rannahooaja. Nüüd võib vist öelda, et eestlased ei tunne piire.
Tol päeval hommikul sadas vihma niiet hirmus, kogu see nädal sadaski ainult vihma ning hetkel ongi kuidagi selline period, et iga päev peaaegu koguaeg sajab. Aga tol päeval peale ujumist, nii umbes 1h hiljem hakkas korralikult rahet sadama. Ma kuulsin, et mis plagin see käib ning läksin õue vaatama:
Natukese aja möödudes oli igatahes tänav kaetud õhukese valge rahekihiga. Aga nagu arvata võite, siis see kauaks ei jäänud püsima.
Mis siis veel vahepeal teinud olen, muidugi piparkoogitaigen sai valmis tehtud. Mina nimetan seda pisut nõiakunstiks, kõige paremas võtmes muidugi. Nõiakunst seepärast, et enne taigna valmistamist peab kõik need igasugused maitseained kuivatama, siis jahvatama, siis kui suhrut potis pruunistasin ja siis tulikuumale suhkrusiirupile kallasin pisut peale kuuma vett lõi üles sellise suitsupilve. Köögis polnudki väga palju suitsu, kuna mul ventilatsioon töötas, see-eest oli juba hetk hiljem õues näha sellist suitsupilve, mille sarnast ma arvan ei ole siin veel majas enne nähtud.
Aga lõpuks ütlevad ikkagi ju pildid rohkem kui tuhat sõna:
25. novembril panin posti sünnipäevakingi oma isale, lootes, et see jõuab tema sünnipäevaks, 5. detsembriks, kohale. Möödus nädal, möödus kaks. Ma mõtlesin, et äkki läks juba kaduma.
Aga 12. detsembril saatis mu isa mulle meilile kirja, et temani jõudis see pakk :)
Need on minu ja Eva jõulukalendrid (Thomas tegi meile). Siin on selline traditsioon, et jõulukalendrid näevad välja natuke teistsugused. Iga päev saame aga avada mõlemad oma kalendris ühe pakikese (minu kalender on parempoolne).
Esimese paki avasin 1. detsembri hommikul koolis. Võttis ikka suu mul naerule küll, juba jõulukalenris väljendub see, et teen palju sporti.
Ja Stefan kinkis mulle ka veel sellise suure jõulukalendri - magusat kui palju :)
6. dezemberil käis mul siin Nikolaus. Jätsin 5. detsebri õhtu oma ukse taha puhtaks poleeritud kinga ning sinna sisse tõi Nikolaus kõike maitsvat.
Mõningaid asju saatis Nikolaus ka posti teel mu venna Stefani kaudu.
5. detsembril toimus meil Hamburgis "Hamburgi eestlased" kommuuni kokkusaamine. Sõime, rääkisime juttu, saime üksteisega tuttavaks. Täitsa vahva oli. Muidugi kogu see 5. detsembri õhtu ja 6. detsembri hommik ja terve päev oli üks seiklus, aga sellest ma siin kirjutama ei hakka. Liiga pikaks läheks, kuid võite hiljem küsida :)
Niipalju ma 6. detsembri kohta ütlen, et ma läksin Kieli, panime Jõuluvana või päkapikkude kostüümid selga, võtsime osa ülemaailmsest üritusest Winter2go, millest võtsid osa inimesed mitmetes linnades Saksamaal, kuid ka näiteks hoopis kaugemal Austraalias. Seoses selle üritusega läksime tänavatele evangeeliumi kuulutama, rääkisime Jõulude tähendusest, Jeesusest, jagasime inimestele kingitusi ja rääkisime "Kõige suuremast kingitusest" ehk siis mis on maailma suurim võimalik kingitus. Imeline oli vaadata näiteks seda, kuidas selliseid täiesti tavalised umbes 25. aastased mehed kuulasid suure huviga ning tõesti mõtlesid slle üle. Me ütlesime pärast üksteisele ka, et kunagi pole evangeeliumi kuulutamine olnud nii lihtne kui see oli tol päeval.
Tavaliselt söön hommikul putru ja kaks keedetud muna. Laupäeviti meeldib mulle aga tihtipeale süüa müslit või midagi teistsugust.
Käisime oma trennikaaslastega Weihnachtsfeieri puhul China Palastis söömas. Täitsa hea selline restoran/söögikoht oli. Võtsime kõik buffet ehk siis maksad ühe korra ning võtad mida tahad ja kui palju soovid. See mees kollase särgiga on minu kergejõustikutreener Herr Raabe.
Käisime jõulupuud ostmas. See kuidas siin see käib on ikka omaette festival. Jõuluturg oli püsti ja inimesi oli murdu.
Kuna see oli kuuskede kasvandus, siis see antud masin viis kõik tahtjad inimesed põllu peale omale sobivad kuuske võtma.
Meie aga põllule ei hakanud minema, kuid leidsime siit juba sama päeva hommikul põllult toodud kuuskede hulgast just endale sobiva. Nimeks panime sellele meie kuusepuule "Cornerbaum" tõlkes "Nurgapuu", sest antud kuusk on just nõnda naljakas, et ühelt poolt on justkui pisut lame, teiselt poolt selle eest kaks korda nii kena kui muidu. Ja kui tavaliselt läheb ühe kuusepuu pakkimiseks vaja ainult ühte inimest, siis meie puu pakkimine nõudis nelja mehe rammu - tegemist on ju ikkagi "Cornerbaumiga" :)
Viisime oma kena kuusepuu kenasti koju ning alustasime kuue kaunistamisega :)
ENNE
PÄRAST
Hästi armas, ilus ka igati kodune jõulupuu tuli :) Eelmisel nädalal toimus ka meie kooli jõulukontsert. Eva mängis viiulit ning mina ja Thomas olime publiku seas. Kotsert pakkus meile ikka mõnusalt naerupahvakaid, sest tihtilugu mängis mõni instrument mööda ja paljud laulsid mööda, kuid kokkuvõttes oligi selline kooli jõulukontsert ning väike nali kulub alati marjaks ära, siis on mida mäletada :)
Ja iga jõulujumalateenistus, nagu ka antud kontsertki, lõppeb ikka ja alati selle lauluga ( minu õdede ja venna "lemmiklaul" siiski :D):
eestikeelne pealkiri "Ristirahvas"
Nüüd jõuame ka tasapisi tänasesse päeva. Täna käisime Eva ja Thomasega Hamburgis, kus tähistasime kõik koos: Anne ja Chris, Katrin, mina, Thomas, Eva ja Jenny, Stefani sünnipäeva. Täna rongijaamast ostsin endale ka oma esimese saksakeelse raamatu. See raamat on ikka tõeline romaan, 21. sajandi tippteos, samas õhkab sellest teosest klassikalist kirjastiili:
... minu koomiks :D.
Nii me sõitsime ka tagasi Borgstedti. Loodan, et olete nüüd natuke rohkem kursis minu tegemistega. Aga mis siis muud, kui Jumalaga ning jällekirjutamiseni.
#Jumal on ikka ja jälle hea ning olen tänulik selle eest, kuidas ta mind juhib ma mulle teed näitab.
Ikka edasi, elu ootab ees ning ma ootan põnevusega, mis Jumal mule põnevat homseks annab :)
