CXI - CXXVI päev - kõik on super!

Aega on antud kõigile sama palju...

... aga aeg lendab. Viimasel ajal on lennanud niivõrd kiiresti, et mul on olnud raskusi teile kõigest jutustada. Aga eks ma alustan siit ning proovin ka jooksvalt siia riputada teile vaatamiseks ka mõningaid pilte.

Viimane kord, kui ma tegin sellise natuke pikema postituse, oli 1. advent ning minu viimane ujumiskord. Aga juhtus selline lugu, et nimelt oli 11. detsember ning meil pidi olema koolis ujumistund, aga kuna sama päeva õhtul pidi toimuma ka koolikontsert, siis jäi tund ära. Mina aga ei teadnud see ära jääb ja niisiis olingi ujumisasjad kaasa võtnud. Koju sõites tuli mõte, et võiks ikka ujuma minna, ujumisasjad ju kaasas ja puha. Olin kusjuures juba mitu päeva mõelnud, et tahaks uuesti minna Borgstedti kanalisse ennast korraks sisse kastma, ilmad polnud ka nii külmad, kui oli olnud novembri lõpupoole. Ja siis läksingi:

Totter oli natuke see, et tegin kõik video ja puha, kus on näha, et ikka käisin ujumas, kuid mu telefon teeb vahel sellist nalja, et lülitab ennast ise välja ning see juhtus just sel hetkel, kui mul telefon filmis. Niiet ei jäänud midagi filmilindile. 

Eelmises postituses mainisin, et 1. advent - eestlased lõpetavad rannahooaja. Nüüd võib vist öelda, et eestlased ei tunne piire.

Tol päeval hommikul sadas vihma niiet hirmus, kogu see nädal sadaski ainult vihma ning hetkel ongi kuidagi selline period, et iga päev peaaegu koguaeg sajab. Aga tol päeval peale ujumist, nii umbes 1h hiljem hakkas korralikult rahet sadama. Ma kuulsin, et mis plagin see käib ning läksin õue vaatama:

Natukese aja möödudes oli igatahes tänav kaetud õhukese valge rahekihiga. Aga nagu arvata võite, siis see kauaks ei jäänud püsima.

Mis siis veel vahepeal teinud olen, muidugi piparkoogitaigen sai valmis tehtud. Mina nimetan seda pisut nõiakunstiks, kõige paremas võtmes muidugi. Nõiakunst seepärast, et enne taigna valmistamist peab kõik need igasugused maitseained kuivatama, siis jahvatama, siis kui suhrut potis pruunistasin ja siis tulikuumale suhkrusiirupile kallasin pisut peale kuuma vett lõi üles sellise suitsupilve. Köögis polnudki väga palju suitsu, kuna mul ventilatsioon töötas, see-eest oli juba hetk hiljem õues näha sellist suitsupilve, mille sarnast ma arvan ei ole siin veel majas enne nähtud.

Aga lõpuks ütlevad ikkagi ju pildid rohkem kui tuhat sõna:

25. novembril panin posti sünnipäevakingi oma isale, lootes, et see jõuab tema sünnipäevaks, 5. detsembriks, kohale. Möödus nädal, möödus kaks. Ma mõtlesin, et äkki läks juba kaduma. 

Aga 12. detsembril saatis mu isa mulle meilile kirja, et temani jõudis see pakk :)

Need on minu ja Eva jõulukalendrid (Thomas tegi meile). Siin on selline traditsioon, et jõulukalendrid näevad välja natuke teistsugused. Iga päev saame aga avada mõlemad oma kalendris ühe pakikese (minu kalender on parempoolne).

Esimese paki avasin 1. detsembri hommikul koolis. Võttis ikka suu mul naerule küll, juba jõulukalenris väljendub see, et teen palju sporti.

Ja Stefan kinkis mulle ka veel sellise suure jõulukalendri - magusat kui palju :)

6. dezemberil käis mul siin Nikolaus. Jätsin 5. detsebri õhtu oma ukse taha puhtaks poleeritud kinga ning sinna sisse tõi Nikolaus kõike maitsvat.

Mõningaid asju saatis Nikolaus ka posti teel mu venna Stefani kaudu.

 5. detsembril toimus meil Hamburgis "Hamburgi eestlased" kommuuni kokkusaamine. Sõime, rääkisime juttu, saime üksteisega tuttavaks. Täitsa vahva oli. Muidugi kogu see 5. detsembri õhtu ja 6. detsembri hommik ja terve päev oli üks seiklus, aga sellest ma siin kirjutama ei hakka. Liiga pikaks läheks, kuid võite hiljem küsida :)

 Niipalju ma 6. detsembri kohta ütlen, et ma läksin Kieli, panime Jõuluvana või päkapikkude kostüümid selga, võtsime osa ülemaailmsest üritusest Winter2go, millest võtsid osa inimesed mitmetes linnades Saksamaal, kuid ka näiteks hoopis kaugemal Austraalias. Seoses selle üritusega läksime tänavatele evangeeliumi kuulutama, rääkisime Jõulude tähendusest, Jeesusest, jagasime inimestele kingitusi ja rääkisime "Kõige suuremast kingitusest" ehk siis mis on maailma suurim võimalik kingitus. Imeline oli vaadata näiteks seda, kuidas selliseid täiesti tavalised umbes 25. aastased mehed kuulasid suure huviga ning tõesti mõtlesid slle üle. Me ütlesime pärast üksteisele ka, et kunagi pole evangeeliumi kuulutamine olnud nii lihtne kui see oli tol päeval.

 Tavaliselt söön hommikul putru ja kaks keedetud muna. Laupäeviti meeldib mulle aga tihtipeale süüa müslit või midagi teistsugust.

 Käisime oma trennikaaslastega Weihnachtsfeieri puhul China Palastis söömas. Täitsa hea selline restoran/söögikoht oli. Võtsime kõik buffet ehk siis maksad ühe korra ning võtad mida tahad ja kui palju soovid. See mees kollase särgiga on minu kergejõustikutreener Herr Raabe.

 Käisime jõulupuud ostmas. See kuidas siin see käib on ikka omaette festival. Jõuluturg oli püsti ja inimesi oli murdu.

 Kuna see oli kuuskede kasvandus, siis see antud masin viis kõik tahtjad inimesed põllu peale omale sobivad kuuske võtma.

 Meie aga põllule ei hakanud minema, kuid leidsime siit juba sama päeva hommikul põllult toodud kuuskede hulgast just endale sobiva. Nimeks panime sellele meie kuusepuule "Cornerbaum" tõlkes "Nurgapuu", sest antud kuusk on just nõnda naljakas, et ühelt poolt on justkui pisut lame, teiselt poolt selle eest kaks korda nii kena kui muidu. Ja kui tavaliselt läheb ühe kuusepuu pakkimiseks vaja ainult ühte inimest, siis meie puu pakkimine nõudis nelja mehe rammu - tegemist on ju ikkagi "Cornerbaumiga" :)

Viisime oma kena kuusepuu kenasti koju ning alustasime kuue kaunistamisega :)

ENNE

PÄRAST

Hästi armas, ilus ka igati kodune jõulupuu tuli :)

Eelmisel nädalal toimus ka meie kooli jõulukontsert. Eva mängis viiulit ning mina ja Thomas olime publiku seas. Kotsert pakkus meile ikka mõnusalt naerupahvakaid, sest tihtilugu mängis mõni instrument mööda ja paljud laulsid mööda, kuid kokkuvõttes oligi selline kooli jõulukontsert ning väike nali kulub alati marjaks ära, siis on mida mäletada :)

Ja iga jõulujumalateenistus, nagu ka antud kontsertki, lõppeb ikka ja alati selle lauluga ( minu õdede ja venna "lemmiklaul" siiski :D):

eestikeelne pealkiri "Ristirahvas"

Nüüd jõuame ka tasapisi tänasesse päeva. Täna käisime Eva ja Thomasega Hamburgis, kus tähistasime kõik koos: Anne ja Chris, Katrin, mina, Thomas, Eva ja Jenny, Stefani sünnipäeva. Täna rongijaamast ostsin endale ka oma esimese saksakeelse raamatu. See raamat on ikka tõeline romaan, 21. sajandi tippteos, samas õhkab sellest teosest klassikalist kirjastiili:

... minu koomiks :D. 

Nii me sõitsime ka tagasi Borgstedti. Loodan, et olete nüüd natuke rohkem kursis minu tegemistega. Aga mis siis muud, kui Jumalaga ning jällekirjutamiseni.

#Jumal on ikka ja jälle hea ning olen tänulik selle eest, kuidas ta mind juhib ma mulle teed näitab.

Ikka edasi, elu ootab ees ning ma ootan põnevusega, mis Jumal mule põnevat homseks annab :)

Gute Nacht!

Eduard

Vahepostitus

"Ma pole kuhugi kadunud, lihtsalt torm puhus hoogu..."

Olen täitsa olemas veel. Tegemisi ja üritusi ja kõike seda on nii palju, et aega siia blogisse seda kirja panna vaat et ei jäägi. Täna ei taha ma samuti oma uneaega selle alla matta, niiet üritan võtta homse päeva jooksul selle aja, et teid oma tegemistega kurssi viia. See tähendab siis seda, et loodetavasti teisipäeva hommikul saate hommikukohvi kõrvale minu tegemistest lugeda. Ütlen veel niipalju, et kõik on kõige paremas korras, mul läheb siin jätkuvalt väga hästi. Natuke reisin ringi, kohtun uute inimestega jne.

Aga piparkoogitaigen on valmis, täna tegin oma esimesed täiesti iseseisvalt nullist valmistehtud piparkoogid (tavaliselt on alati mul ema teinud piparkoogi taigna, mina olen olnud ainult küpsetaja vormis). Jaa, see kuidas Jumal juhatab on väga vinge.

Elu kulgeb...

#Gott ist gut

Eduard

CVI - CXI päev - eestlased lõpetavad rannahooaja...

Iga päev on hea päev...

Pole jälle nädal aega kirjutanud blogipostitust, kuid ka täna kirjutan lühidalt. Tihtilugu on lihsalt probleem see, et blogi kirjutamine lükkub õhtupoolikusse ning ma ei taha oma uneaega ka ohvriks tuua, kuna korralik uni on hädavajalik ja ütlemata tähtis. Möödunud nädal oli ka väga tihe. Kool, trenn, kodugrupid, noortekas, kirik - sellest kõigest põhiliselt koosnebki minu nädal. Kui tahan aga midagi uut proovida ja ette võtta, siis tuleb jällegi kõik ajakava uuesti üle vaadata. Üks sõber siin minult küsibki aeg-ajalt, et kas ma üldse puhkan või magan ka. Eks ma muidugi puhkan. Laupäeval tundsin, et vajan puhkust, vajan olla omaette, lõõgastuda ja lihsalt mõelda omi mõtteid ning sealjuures lasta natuke auru välja. Mis te arvate, mis ma siis tegin? Täpselt nii - ma läksin jooksma. Jooksin 5 km. Jooksmine on minu jaoks üks parimatest moodustest, kuidas vaimselt puhata ja lõõgastuda (teine parim variant lõõgastumiseks ja puhkamiseks on minu jaoks Hiiumaale minek :) ). Jooksin poodi, ostsin poest koogimaterjali, jooksin tagasi koju, võtsin kodust rätiku, läksin ratta selga, sõitsin ujumiskohta, läksin ujuma ning peale ujumist sõitsin tagasi koju. Kokku tuli omamoodi triatlon :). 

Tegin eile ühe kirju koera, seisis siis külmikus ning täna sõime. Tuli päris mõnus. Täna esimese advendi puhul sõime ka sellist head jõulutoitu: hautatud hapukapsas, liha, kartul ja kaste. Ja siis magustoiduks kirju koer. 

Koolis toimus meil ka vahpeal selline Weihnachtsbasar, mille käigus iga klass pidi tegema midagi: kas küpsetama, meisterdama vms ning siis seda müüma. Selle puhuks olid õpilased kutsunud kooli ka enda vanemad, niiet toimus väike jõululaata meenutav üritus. Meie klass tegi vahvleid, mina vorpisin neid ka ning kokku kogusime nende müügist 178 eurot. Mis on päris hea võrreldes sellega, et meie klass kogus eelmisel aastal samal üritusel 25 eurot. Aga kogu saadud tulu läks annetuseks ühele organisatsioonile.

Aeg lendab! Ma mõistan pidevalt kui kiirelt kogu see aasta ruttab, muidugi keeleoskus paraneb ka sealhulgas, kuid siiski. Aga jätkuvalt olen tänulik teile, et te olete mind nii palju toetanud selel aasta jooksul. Täna rääkisin just Skypes emaga ning ütlesin, et kogu selle Saksamaa aasta planeerimine läks kuidagi nii libedalt ning peale seda, kui teele olid tekkinud mõningad takistused, siis ütlesin oma sõpradele, et mind need takistused ei huvita, sest septembri alguses olen ma Saksamaal ning ma lähen nagunii, kuigi käes oli juba juuli ning mul polnud selge kuhu lähen täpsemalt, kus hakkan elama, kuhu kooli lähen jne. Miskipärast võeti mult kogu see muretunne ära ja ma lihtsalt läksin nagu vooluga kaasa. Ma saan olla ainult tänulik Jumalale, et ta varustab.

Hea uudis on ka see, et põlv hakkab paranema, tänu Jumalale, reedel sain juba tõkkeid joosta. Vaatasin ka võistluskalendrist, et 17.-18. jaanuaril on Põhja-Saksamaa meistrivõistlused üksikalades ning 7.-8. veebruaril Põhja-Saksamaa meistrivõistlused mitmevõistluses. Kui Jumal lubab, siis ajan end selleks ajaks vormi ning tahaks noil võistlustel kaasa teha.

Ja ka ilmast: ilm on vahelduva pilvisusega, õhuniiskus püsib valdavalt kõrge, mis toob kaasa ka tuntava õhutemperatuuri erinevuse. Järgmisel nädalal jääb õhutemperatuur -3 ja +7 soojakraadi vahele, õhuniiskus püsib jätkuvalt kõrgena, tuulenäit on 3 kuni 5 m/s.  

Aga kõige suurem uudis siia lõppu:

 Täna oli väljas 0 kraadi, feels like oli -7 kraadi.

Mina käisin aga ujumas. Ma olen käinud ujumas alates 17. augustist, vahele on jäänud 9 päeva novembris, kui käisin Lõuna-Saksamaal ning 1 päev ka Novembris. Aga nüüd ... 

0 kraadi (tuntav õhutemperatuur -7 kraadi) - eestlased lõpetavad rannahooaja :D

Jap, see siis tähendab seda, et täna, 30. novembril, oli minu viimane ujumine. Läheb juba liiga külmaks ära, ma tegin ka endaga kokkuleppe, et käin ujumas kuni detsembrini. Ma olen lõpetanud seega oma rannahooaja. Pean mainima, et oli ülimalt hea rannahooaeg, kuigi lõpuks kiskus päris külmaks :D.

Õhtu lõpetasime perekeskis ning Thomas luges ka meile muinasjuttu :)  (Thomas oli aga pildi tegemise hetkel köögis)

Aga mina veel oma õhtut ei lõpetanud. Ma vaatasin veel midagi youtube'st, midagi väga huvitavat. Ma soovin, et te ka vaataksite seda, sest see on midagi väga kihvti:

https://www.youtube.com/watch?v=QdUGoFTfP7w  (Kui tervet videot ei ole viitsimist vaadata, siis kasvõi vaadake video algusest kuni 6:37 minutini)

Midagi väga minu jaoks olulist on ka siin, kui teil on jaksu vaadata, siis võite vaadata kasvõi sellepärast, et ma seda soovitan :)

https://www.youtube.com/watch?v=jvIbqf7MuE0

jätkub siin: https://www.youtube.com/watch?v=cF_gJgILBiE


Eks ühel päeval me seisame kõik Jumala ees. Ma ei tahaks, et kellelegi tuleks see üllatusena.

#Gott ist gut

Jutt tuli siiski üsna pikk, aga siiski oluline. Niivõrd oluline, et ma olin nõus väga hea meelega oma unetunde loovutama ning mis sest, et täna natuke vähem siis magada saan :)

Olge vahvad!

Gute Nacht!

Eduard

CII, CIII, CIV, CV päev - jõuludele lähemale

Aeg jookseb, aga selle käigus aeg lendab...

Aeg tõesti lendab. Need kolm kuud ja üks nädal, mis ma siin Saksamaa pinnal veetnud olen, on möödunud ikka väga ruttu. Kas alles polnud mitte september. Tegelikult on väga uskumatu ka fakt, et suutsin selle kolme kuu jooksul nii järjepidevalt seda blogi pidada. Aga eks see ongi nagu sõduri baaskursus - kolm kuud ning edasi veereb juba sama hooga. Nõnda ongi minul rütm sees, nädala plaan enamasti paigas, kuigi tuleb ette ka pisut spontaansust, ma olen alati natuke spontaanse mõtlemisega inimene olnud ja teinud palju hetkeotsuseid. 

Laupäeval käisin ühel sünnipäeval, või õigemini sünnipäevapeol, sest sünnipäev ise oli oktoobris. Sünnipäeva pidu kestis päris pikal ning ma jõudsin koju päris hilja, seepärast olin ka terve pühapäevase päeva natuke väsinud olemisega.

Ujumas käin ikka. Ma tegin endaga kokkuleppe, et proovin käia ujumas kuni detsembrini ning siis võin igapäevase ujumise lõpetada. Eks me elame-näeme. Täna käisin ujumas peale trenni, töiesti super oli täna. Mulle endale pakub alati pinget see, kui keegi on parasjagu seal, kui ma ujuma lähen, siis on mul tunne, nagu oleks mul vaja midagi tõestada. Seetõttu ei taha kuidagi kehvik välja paista ja lähed vapral sammul (joostes) vette. Täna seisis minu ujumiskoha juures üks auto. Ning ma silmanurgast nägin, et nad olid üpris hämmingus, kui said aru, et ma kavatsen vette minna. Kuna ma enda peas mõtlen tihti nii eesti, saksa kui ka inglise keeles, siis enne vette jooksmist käis mu peast läbi lause: "You boys are about to see something REALLY special!", pidades silmas neid kahte inimest seal autos (eesti keeles: Te, poisid, saate kohe näha midagi VÄÄGA erilist!). Ujusin pisut vees ringi, tulin välja, kuivatasin, panin riidesse ja sõitsin kodu poole.

Eile käis ka Eva minuga koos ujumiskohas, kuigi tema vette ei tulnud, kuid toetas mind mõttes :)

Rendsburgi linn vaikset valmistub juba jõuludeks, väike turg on juba üleval koos mõndade atraksioonidega. Aga rendsburg näeb väga ilus välja, eriti tänase tähistaevaga, mida mul kahjuks ei õnnestu kuidagi pildina jäädvustada.

Koolis tulevad järjest konrolltööd, samas sel neljapäeval leiab meie koolis aset ka üritus "Advent im Kronwerk". Eks palju pole tõesti jõuludeni jäänud.

Vot, selline lühike meenutus viimastest päevadest. See, millal ma jälle kirjutan sõltub sellest, kas õhtul jõuan hilja koju või mitte, kui väsind olen jne. Aga võite igal päeval igaks juguks kiigata, võibolla kirjutan juba homme õhtul jälle, võibolla, ülehomme, aga am arvan, et lähima kolme või nelja päeva pärast kirjutan ikka.

Seniks kuulmiseni!

#Gott ist gut!

Eduard