I päev - elu pikim öö

Astusin Tallinn-Helsingi lennukile...

Tallinn-Helsingi lennuk oli propellerlennuk ning vahepeal raputas ka. Aga ma usun, et jään alati meenutama seda tunnet, kuidas lennuk õhku tõusis. Ühel hetkel kadus maapind ära ning lennuk oligi õhus, täiesti imeline tunne, olin vaimustuses. Maandumine oleks muidugi olla pisut sujuvam, sest kui lennukirattad maad puudutasid, käis tugevam latakas.

Helsingi lennujaamas vaatasin kergejõustiku EM-i ning samal ajal avasin ka laptopi, et saada ühendust ülejäänud maailmaga. Kui teleülekanne lõppes ning ma olin enda tegemistega selleks korraks ühele poole saanud, hakkasin otsima väravat, kust järgmisel hommikul pidi väljuma lennuk. Seadsinend nii mugavalt kui võimalik pingile magama, pusa kasuasin nii teki kui ka padja asemel. Aga magada muidugi on raske nii, isegi kui eelnev öö on vahele jäänud. Ma ärkasin esimest korda öösel kell 02.30, peale seda magasin väikeste vaheaegade kaupa. Vahepeal sõin unise peaga ära terve paki rosinaid ja pähkleid, avasin šokolaadi ja sõin ära müsli batooni. Seejärel uuesti küllili ja magama. Kehvaks tegi magamise ka asjaolu, et lennujaamas täpselt seal, kus minu väljuva lennuki värav oli, oli juba külm, mingi jahutussüsteem oli täpselt kõrval. Aga inimene on ju laisk ning ei viitsi keset ööd kuhugi enam liikuda. Vahepeal jõudsin ka vaadata ühe filmi algust, veidi aja pärast mõistsin, et antud film on täielik jura ning siis panin selle kinni, ja jõudsin ka vaadata ühe seriaali ühte episoodi. Peale seda tuli ka jälle uni ning sain veidike magada. Äratuskell oli pandud kella 07.00-ks. Selle kellani oli ikka veel aega. Tundus, et seekord jääb hommik tulemata, pika-pika ootamise peale siiski tuli.

Helsingi-Hamburgi lennukisõit oli mõnus, nii õhkutõus, kui ka maandumine. Lennu ajal jõudsin teha kaks hästi pikka uinakut. Esimene uinak kestis 1h ning kui üles ärkasin seisin minu ees võileib ning hommikusöök võis alata. Võileib söödud, uuesti magama. Mind äratati veidi enne maandumist, togiti päris tükk aega mind kuni ma ärkasin. Mul ksti lauaklapp alla panna. 

Jõudsin Hamburgi lennujaama, võtsin pagasi ning kohtusin oma perega. Eva, Katrin ja Thomas on kõik tohutult armsad inimesed. Juba peale lennujaamast lahkumist tuli ette väike seiklus ning pidime tagasi pöörduma lennujaama. Ärge murtsege, mitte midagi hullu polnud, ma lihtsalt oli lubanud lennujaamas ühe inimesega kokku saada ning viimane ootas mind seal. Siis alustasime aga uuesti sõitu Borgestedti poole. Ütlen ausalt, et pole kunagi näinud kiirteel ummikut. Eestis kiirteel on ummik ainult siis, kui on teetööd. Kuigi Eestis polegi õieti kiirteid. Sõitsime ka Rendsburgsist läbi, võtsime pagarilt mõned saiad ja suundusime koju.

Kodu on armas, tuba on armas, aed on armas. Pakksin asjad lahti, tegime süüa, sõime, mulle tutvustati Borgestedti küla ning käisime seal jalutuskäigul. Tulime tagasi, sõime lõunat, siis suundusin enda tuppa. Olin väsinud ning heitsin korraks voodisse pikali ning jäin hoopis magama. Magasin paar tunnikest, seejärel käisime toomas mulle ratast, mis on küll Thomase ratas tegelikult, millega saan paremini ennast transportida. Õhtul sõitsime Evaga Rendsburgi mõndade inimestega kokku saama. Olime seal mitu tundi. Nad rääkisid kül saksa keeles, niiet mina väga palju aru just ei saanud, õige pisut.

Oli super päev, meenutab väga palju Eestit, ainult et ... siin on hetkel palju külmem.


Nüüd on kell juba ka niivõrd palju, et peaks suunduma magama. Saab näha, mis Jumalal mulle homseks plaanitud on. Peab ainult tänulik olema.


Eduard