29. august: Vahel mõtled, et äkki pidigi just nii minema...
Hommik algas minu jaoks kell 6.30 ning kell 6.55 duši all käiguga. Kell 7.05 hommikusöök ning kell 7.20 lahkusime Evaga kodust. Koolis oli täna kaks poliitika tundi ning kaks inglise keele tundi. Koolipäeva alguses saime teada, et prantsuse keele tund jääb ära täna, seega lõppes minu jaoks koolipäev juba varakult kell 11.00. Koolis silmasin ka üht huvitavat asjandust. Nimelt oli tegu digitaalse sõnastikuga, kuid kui Eestis on meil kõik puutetundliku ekraaniga ja puha, siis siin Saksamaal on kohati tunne nagu elaks veel siiski aastas 2000. Seda sellepärast:
Kuna oli reede, siis läksin koduteel ka läbi lähedal olevast pagarikojast, kus me ka minu esimesel päeval käisime :)
Jõudsin koju! Meie aias võib näha ka palju tomateid kasvamas ning Thomas just korrastas neid pisut.
Jõudsin enda tuppa ja ennäe, mu hea sõber veel põõnas siiamaani voodis...
Ega ma ise olin natuke aega niisama, siis ma panin ühe laulu käima ning läksin voodisse pikali, et seda nautida, aga siis jäin tukkuma. Magasin umbes 2 tundi väga mõnusat und :)
Hiljem tuli Eva ka koju, me sõime natuke ning siis hiljem läksime ujuma.
Jahhh ... täna sadas vihma, aga ujumas käisime ikka ...
Tegelikult, kui ma nüüd aus olen siis vihma sadas ainult hommikult kell 10.00 ning meie läksime ujuma kell 16.20 kui vihma tegelikult ei sadanud. Pildid on tehtud väliduši all :D :D. Tegelikult oli tänane päev üsna kena, õhutemperatuur +22 kraadi.
Saksamaal olles ei saa jääda hiljaks...
Kui sa ka arvad, et oled hiljaks jäämas, siis kohale jõudes avastad, et oled hoopis jõudnud 45 minutit varem. Nii juhtus näiteks täna minuga, kui arvasin, et trenn algab kell 17.30 ning jõudes kell 17.45 vabandasin treeneri ees, et olin hiljaks jäänud. Tundub, et saksa korralikkus hakkab külge, kas sa seda tegelikult tahad või ei.
Sellegipoolest alustasin kohe trenniga ning lõpetasin kell 20.30. Seega trenn kestis minu jaoks pea 3 tundi. Pean ütlema, et treener on siiski tõesti super mul. Tänase trenniga õppisin nii palju juba juurde. Tegime kohapealt kuulitõuget, kus ta mulle ikka korralikult õpetas, kuidas teha. Hiljem tegime tõkkeharjutusi, tõkkejooksuni ei jõudnud, kuna põlv hakkas tunda andma. Treener lubas esmaspäeval mingit ravimit tuua, pidavat olema mingi rootsi imerohi, mida peeale määrida. Hiljem tegin ka veel odaviset, millega ma kõige rohkem rahule jäin. Seal näitas mulle treener ka veel mõndi nüanse, mida parandada. Kokkuvõttes lendas oda täna ikka väga hästi, treener oli ka rahul. Treener näitas mulle ka teibaid, millega san hüpata, seal olid olemas korralik 150-ne teivas ja 160-ne. See on super!
Huvitav oli treeneriga suhelda, sest enamus ajast ma tahaks öelda: "Kuule ma ei saand ikka mätte midagi praegust aru!" Me suhtleme saksa ja vene keeles segamini. Vahepeal on lihtsam, kui ma ütlen, et sain aru, kuigi tegelikult ei saanud, sest seletamine võtab liiga kaua aega. Ning tegelikult, kui me räägime treeningmetoodikast ning tehnikast, siis ma saan tema mitteverbaalsetest näidetest väga hästi aru. Seega on kõik vägagi hästi. Olen tõesti rahul.
Tahtsin minna täna õhtul veel Rendsburgi baptistiirikusse noorteõthule, mis internetis oleva info järgi pidi hakkama kell 19.30. Kuna ma lõpetasin trenni niivõrd hilja, siis oli selleks ajaks noorteõhtu 1 tunni kestnud. Ma ei leindud seda kirikut üleski alguses, tükk aega otsisin mobiilselt kaardilt juhiste kaudu, selgus, et kirik oli linna teises pooles. Õnneks linn on suhteliselt väike.
Kui leidsin lõpuks kiriku, panin ratta seisma koos rattalukuga ning suundusin kirku ukse poole. Seal oli selline välistrepp, millest läksin üles, kuid uks oli kinni ning tuled näisid olevat kustus. Otsisin teisi kiriku uksi, aga neid ei paistnud olevat. Mõtlesin, et et noh jah, eks vist sai läbi või äkki ei toimunudki täna, kuna linnas on suur festival ning siiski on veel suvekuu. Siis tuli üks pealtnäha keskealine mees, pani ratta seisma maja kõrvale ning hakkas sellest väiksest välistrepist paar sammu üles kõndima. Küsisin kohe inglise keeles, et kas tänane noorteõhtu on juba läbi. Seepeale vastas mees, et ta ei tea, ta ei käi kirikus. :D See tegi mulle üpris nalja. Seejärel pärisin, mis ta kiriku ees siin teeb, kui tuli välja, et ta oli just õhtusel rattasõidul ning nüüd plaanis istuda trepile ja tõmmata suitsu. Tuli välja, et ta oli just jäänud pensionile ehk siis ta võis olla pisut üle 60 aasta vana. Tal oli selline pisut suurem kõht ning ta rääkis rääkis, et on kaotanud juba 14 kg kilogrammi, kuid 20 kg on veel minna. See mees oli väga huvitav, ma rääkisin temaga kokku tervel 50 MITUTIT!!! Me rääkisime kõigest: perekonnast, tööst, trennist, tema minevikust, minu minevikust, poltiitikast, üldse elust ja Jumalast. Ma ütlesin talle ka, et kui sa mõtled, kas Jumal on olemas või mitte, sisi parem on uskuda Jumalat ning sisi hiljem saada teada, et tegelikult Jumalat polnudki, kui et mitte uskuda ning siis hiljem mõista, et Jumal siiki oli olemas. Sest siis on juba liiga hilja. Ma tõesti nautisin temaga rääkimist. Mul oli tunne, nagu ma pidin leidma selel kiriku töna üles täpselt sel ajal, et selle mehega rääkida. Sellel mehel polnud abikaasat nagu ma aru sain.
Ja kõige lõpuks ma küsisin, et kas võin tema eest palvetada ning siis ma palvetasin tema eest ja palusin tema eest Jumalat. Äkki oli see kokkusaamine vajalik sellele mehele, äkki oli see vajalik mulle.
Igatahes oli ka Falkon(mehe nimi, kui ma õigesti kuulsin) väga tänulik.
Hiljem läksin vaatasin ka üle Rendsburgi aasta suurima festivali, käisin ringi, ostisn midagi hamba. Seal oli tohutult palju muusikat, palju noori, palju ka purjus noori. Aga jah, üldjoontes mitte väga midagi minule.
Homme on uus päev, homme lähen ma Bremenisse ning jään nädalavahetuseks sinna.
Gute Nacht!
Eduard
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar