LII päev - hea päev, et öelda: "Julgus on YOLO!"

Nädala kõige raskem päev on möödas - Esmaspäev!

Täna hommikul minu äratuskell ei helisenud, seega ärkasin selle peale, et Eva tuli mind äratama 15 minutit enne kodust lahkumist. Seejärel kiirelt asjad kokku, käbe duši alla, kähku hommikune puder sisse, klaasitäis apelsinimahla ja minek.

Kool on nagu kool ikka. Õppisin ikka saksa keelt peale kõige muu. Jaa ... ning siis käisin bensiinijaamast läbi, et osta enda mobiilile kõneaega juurde (toob kohe naeratuse näole, kui inimesed ei oska sulle midagi seletada ning saavad aru, et oled välismaalane :D )

Jõudsime koju, sõin eelmise päeva ühepaja-püreetoitu. Peale seda tegin ka lõpu peale eelmisel õhtul tehtud keeksile. Mulle maitses täna see keeks isegi rohkem, eile oli ta natuke liiga mahlase konsistentsiga, kuid täna oli keeks rohkem tihedam ning pisut sellise mõnusalt tihke muffini moodi. Kõige naljakam oli muidugi hetk, kui olin täna ühe tüki juba söönud ning mõtelsin, et söön viimase ka ära. Olin oma tükiga poolepeal, kui ütlesin ka Evale, et mulle maitseb too keeks täna paremini. Eva seejärel võttis selle üsnagi suure järelejäänud tüki enda kätte, ütles järgnevad sõnad: "Nüüd on see tükk siis minu!" Noogutasin lubavalt, kuid järgnev hetk jättis minu suu natukeseks ajaks lahti. Eva pani kohu selle tüki korraga suhu. Kusjuures olin alguses õige hämmastunud, pisut pahane ja tsipa solvunud. Selgitasin, et kook on miski, mida tuleb nautida, eriti isetehtud kook. Oleks see olnud mistahes suvaline kooks oleks mul olnud täitsa kama kaks, kuid see oli ometi minu küpsetatud kook. Ma ju lootsin, et Eva võtab sellest koogitükist pisikese tüki, maitseb, seejärel kommenteerib ja siis võtab veel pisikese tüki, mõtleb veel natuke, parandab oma arvamust... Aga ei! Kui siis lõpuks küsisin, et kuidas talle tundub koogi erinevus eilsest ning kuidas on tema arvates konsistents muutunud. Tema vastas selle peale: "Hea kook on!" :D:D hehehee nojah... oli jah hea kook. Mul oli muidugi hea meel, et see olukord pakkus nii palju nalja, nii mulle kui ka Evale.

Hiljem hakkasin õppima prantsuse keele kontrolltööks ning Eva õpetas mulle veel üht-teist.

Siis läksin trenni, kus jooksime täna muru peal 80m diagonaallõike langevarjuga, mitte päris-päris langevarjuga, vaid spetsiaalse, sellise väiksema, mis mõeldud kiirjooksu treenimiseks.

Peale trenni läksin ujuma. Olin juba oma ujumispükste väel, kui tundsin, et ikka väga ei kutsu see vesi mind. Tuul oli väga tugev ka. Aga siis mõtlesin natuke, kaalusin, et võin ju lihtsalt plärtsti kõhuli sinna korra vajuda ning kohe joostes välja tulla. Aga ega see mõte ka väga ei rahuldanud, sest tean, et kui ma sinna sisse juba lähen, et ega ma mingi pehmo pole, vaid ikka ujun edasi ka. 

Siis ütlesin endamisi vaid KOLM SÕNA:"Julgus on YOLO!"

Mis see lause siis tähendab, võite natuke uurida siit: http://onoored.ee/valjakutsed/

Ujusin ikkagi jah tükk aega, algul oli peal pisut külm (tahaks isegi teada, kui palju see veetemperatuur ikkagi hetkel on, aga eks ta on umbes mingi +10 kraadi, nii umbes-täpselt).

Eks jah, õhtul jõudsin koju, tegin endale mõnus sooja kakao, ühe võileiva ning avasin ühe avokaado, kõrvale õppisin prantsuse keelt. Täitsa nii õhtu ju.

Gott ist gut!

Eduard