LXVII päev - hea päev, et olla sõidus

Startisime kell 12:32 Merzigi raudteejaamast ning jõudsime Rendsburgi Raudteejaama kell 22:13...

Pikk päev oli jah täna. Sõime koos hommikust. Seejärel jätsime Klausi ja tädi Gudruniga hüvasti ning astusime rongi peale. 

Täna oli jah pikk rongisõit. Tegime ka kaks pikemat vahepeatust, kus pidime vahetama rongi. Aga rongis oli super aeg, et algul pisut magada, siis kuulasin ühte jutlust teemal "Ootused" ning sellest, kuidas me oma ootustega Jumala paneme karpi. Siis lugesin piiblit, mõtisklesin, kirjutasin oma mõtted üles, lugesin "Animal Farmi". 

Ega raske on seda päeva kokku võtta ja üldse kokku võtta seda nädalat ja kodust eemal oldud aega. Aga ülten, et oli igati kihvt näha Stefanit, Annet ja Christianit, uudistada Berliinis ja siis veeta aega tädi Gudruni ja Klausi juures, kus oli perfektne koht puhkamiseks.

Jagan ka lõpetuseks teiega üht tunnistust, mille lisasin onoorte lehele: 

onoored.ee/valjakutsed/

Eduard Ülevain

22.10.2014

“Ta nägi, et ei olnud ühtegi meest, ja imestas, et ei olnud ühtegi vaheleastujat” Jesaja 59:16
Paralleelkirjakoht sellele: “Ma vaatasin, aga aitajat ei olnud, imestasin, aga ükski ei toetanud.” Jesaja 63:5

Minu tunnistus on pisut teistsugune jällegi.

Meie ümber on maailmas igal pool ülekohut ja tegelikult ei peagi väga pikalt otsima võimalust sellele vastu astumiseks, sest need võimalused on meie ees igapäevaselt. Küll võibolla erineval moel ning mitte nii lihtsal kujul, kui neid võime ette kujutada.

Täna sõitsin rongiga Lõuna-Saksamaalt Põhja-Saksamaale. Reis algas kell 12:32 ja lõppes kell 22:13.
Ma lugesin täna rongis raamatut “Animal Farm” ning olen sellega üsna lõpusirgele jõudmas. Selles raamatus tõi autor väga otseseid paralleele meie eludele, või õigemini tollaaegsele elule. Elu, mis oli niivõrd ebaõiglane, kus mõned arvasid endil olevat rohkem õigust elule.

Meil oli lühike vahepeatus Hamburgis ning kõndisingi siis mööda üht Hamburgi tänavat, kui korraga nägin kõnniteel maas istumas ja kerjamas üht vanemas eas prouat. Tuli kuidagi südamesse või mõttesse, et annaks talle midagi, kuid mul ei ole üldse sularaha. Ja tõsi, mul polnudki. Olin koos oma õe Evaga ja kõndisime siis mõned sammud edasi, kui tuli pähe, et mul on ju kotis 2 puuvilja, mida polnud jõudnud veel ära süüa ning kuna veel üks rongisõit ootas meid ees, siis plaanisin neid seal ajal süüa. Aga siis peatusin ning tundsin, et pean need sellele naisele andma. Mul kotis vaatas ka vastu hommikul ilusti tehtud, kindlasti väga maitsev, võileib, mis oli ka kenasti pakendatud minu poolt. Aga mõtlesin, et võileiba ei sobi ju anda. Andsin naisele puuvilja ning too oli väga tänulik. Kõndisime siis Evaga edasi ning ma ise mõtlesin, et suva, et puuviljad ära andsin, kuna mul veel see hea võileib alles, mida saan nautida rongis. Siis aga ma ei suutnud kuidagi meelest lasta mõtet, et kui see võileib on minule piisavalt hea, et seda ihaldan, siis miks ei peaks see tollele naisele sobima. Läksin tagasi ning naeratasin naisele ning ütlesin talle, et siin on ka üks väga maitsev võileib. Naine oli jällegi rõõmus. Ma seletasin ka oma õele, et ma tahan anda oma parima, mitte paremuselt keskmise nagu need puuviljad ja jätta parim ikkagi endale. Sest kas pole mitte Piiblis öeldud, et anda see, mida me ise kõige rohkem ihaldame.

Väljakutseid tuleb igalt poolt, oskus on neid näha ning ise me tihtipeale ei oskagi neid näha. Aga Jumal võib koputada südamele sel hetkel ning siis tuleb tegutseda. Ma nägin, et sellele naisele oli maailma poolt tehtud ülekohut ning ma astusin selle vastu välja, laskusin madalale ning aitasin nõnda nagu käel jõudu oli.

Mina olen Eduard Ülevain ja see oli minu tunnistus

Selline päev siis. Homme uus päev, juba ootan, mis saama hakkab homme...

Jumalaga!

Eduard