Jah täna olin peale kooli lebos ehk puhkasin...
Käisin koolis täna, aga ega seal midagi väga huvitavat polnudki. Kõige huvitavam oli vast vene keele tund. See on minu jaoks lisatund ning see on tegelikult 13. klassi vene keele tund. Tunnis oli täna umbes 6 või 7 inimest, ma olin üllatuslikult ainuke poiss. Aga tund toimub sellises mõnusas vestlusringis, kus täna istusime peaaegu ringikujulises lauas, kaasaarvatud õpetaja. Panin imeks, et nod sal tunnis oskasid üpriski hästi juba vene keelt. Kahju on see, et ma iga kord ei saa nendega liituda, kuna näiteks tänagi oli mul kehaline samal ajal, peale kehalise tund läksin siis sinna.
Aga nüüd täna trennis ei käinud, lihtsalt polnud kuidagi jõudu või tunnet, tegin enda toas mõned harjutused.
Aga päeva põhisündmus oli õhtune ujumine. Kell oli 21:25 kui ujuma hakkasin minema. Olin siis veekogu ees, mõtlesin natuke aega. Seejärel hakkasin vaikselt sisse minema. Ise mõtlesin, et ikka päris külm on. Ja tasapisi läksin kuni olin peaaegu et puusadeni vees. Aga ikka ei tahtnud täielikult vette minna. Hakkasin siis mõtlema, et inimene on ikka imelik küll: isegi kui on kord nii kaugele tuldud, siis kahtleb ta, kas ikka minna edasi või mitte. Ma hakkasin arutlema endamisi, et miks ma ei taha vette minna. Leidsin, et ei taha minna, kuna arvatavasti on liiga külm ning külm ei meeldiks mulle. Siis arutlesin, et miks mulle külm ei meeldi. No külm ... külm vesi on väljaspool minu ... mugavustsooni. Tahaks lesida voodis, või soojas vees/basseinis, süüa head kooki või šokolaadi. Eks me kõik tahaks nii teha. Eks ole meil Jumalaga samad lood, me ei taha riskida, tahame jääda siia samasse vette seisma, kuigi teades eelnevatest kordadest, et kui ujud vees pisut aega ja siis tuled välja, on tunne väga hea ning polegi külm. Kardame panna kõike mängu, kartus lasta millegil või kellegil kontrollida minu olukorda.
Udune fototõestus 9.10.14
Aga kõik algab ühest otsusest. Mulle meeldis kui kunagi Sylvester Stallone oma filmis "Rocky V" ütles:
"Ma ütlen sulle midagi, mida sa juba tead. Maailm ei ole pelgalt ainult päikesepaiste ja vikerkaared. See väga on õel ja jälk koht ning mind ei huvita kui sitke sa oled, ta lööb sind põlvedele maha ning hoiab sind seal igavesti, kui sa seda aga lased teha. Ei mina, sina ega keegi suuda lüüa nii tugevalt nagu elu seda teeb. Aga pole tähtis kui tugevasti sa suudad lüüa. Tähtis on kui palju lööke sa suudad vastu võtta ja siiski edasi liikuda. Nii võidetaksegi! Aga sa pead tahtma vastu võtta neid lööke ning ära näita näpuga kellegi peale, et sa pole jõudnud sinna, kus sa tahaksid olla tema või tema või kellegi teise pärast. Argpüksid teevad ka nii ja see pole sina."
JULGUS! Ma lugesin seejärel kolmeni ja siis olin sunnitud vette hüppama. Polnudki nii külm, jäin ellu :D. Ujusin poini ja tagasi ning kalda ääres sulistasin veel pisut.
Jah, jõudsin koju tegin endale mõnusa kuuma kakao.
Ma tänan Jumalat, et ta on andnud esiteks sellised sõbrad mulle, kes on toetanud seda Saksamaa aastat mul ning on teinud selle võimalikuks ning ma tänan, et Jumal juhib mu elu, eks näis kuhu see hakkab mind viima...
Gute Nacht!
Eduard
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar