XLIV päev - iga pühapäev on koogipäev ehk Kuchentag

Tõusin täna voodist nagu ikka tõustakse...

Ainult, et ärkatuskella abiga. Käisin duši all, võtsin paar puuvilja, lugesin pisut Piiblit ja tegin minekut.

Läksin kirikusse, täna sain midagi aru ka, suures osas sellepärast, et peaaegu terve jutluse tekst näidati ka projektoriga suurele ekraanile ning jah. Pärast teenistust jõime allkorrusel kohvi, sõime küpsist kõrvale ning rääkisime niisama juttu. Tegin tutvust jällegi uute inimestega, üks tüüp, kellega sain tuttavaks on pärit Ghanast ning elab nüüd siin.

Ja kõige kummalisem, mulle räägiti juba paar nädalat tagasi, et siin samas kirikus käib veel üks eestlane. Ma olin selle juba unustanud ning jah, aga seda suurem oli minu imestus, kui minui juurde tuli täna kuskil 40-või 50-aastane naine ja küsis: "Kas sa tuled Eestist?". Nii kummaline on see, kui oled päevad läbi rääkinud inglise või punninud saksa keeles ning siis täiesti ootamatult tuleb keegi kuskilt eesti keelega. Kohe selgus, et meil on vähemalt üks ühine tuttav Eestis, nimelt Haapsalus, kust Heli(seesama naine) pärit on.

Aga jah, eestlased - neid ikka jagub igale poole ju.

Nagu keegi mitte-eestlane, kes oli Austraalias ütles: "Ma käin Austraalias ringi ja näen, et siin ühes kohas on punt eestlasi, lähen teise kohta, jälle eestlased, lähen veel kolmandasse kohta ... no jälle eestlased. Kui teid siin juba nii palju on, kui palju teid siis üldse kokku on?"

Ma ütleks, et Meid on uhkelt rohkem kui oskan lugeda, aga ühes olen kindel, nad on head inimesed ...


Rääkisime veel sõpradega kohvilauas tükk aega juttu. Hiljem läksin ühe sõbra juurde, kellelt sain laenata ühe sidruni ja võid, sest kui ütlesin, et tahan minna poodi neid ostma, siis ta naeris mind välja. Me oleme ikkagi ju Saksamaal ning täna on pühapäev ... naljatilk olen ikka küll.


Jõudsin koju, sõin pisut suppi, olin niisama. Õppisin saksa keelt ka muidugi, muu õppimisele ma väga ei panusta siin, tegin paar kerelihate harjutust ka, sest spordile panustan ma siin ka. Muidugi peale kõige panustan alati Jumalale, selelga ei saa alt minna. Varsti kutsuti mind alumisele korrusele õhtusööki sööma, mille olid täna valmistanud Eva ja Katrin. Sõime ahjukartulit, koos kõrvitsa, porgandi, magusa kartuli, mõnusa tšillikastme ja kanalihaga. Väga mõnus oli.


Hiljem otsustasin hakata tegema kooki, nagu lubatud. Juba mitu päeva oli peas mõlkunud mõte teha sidruni-moonikeeksi. Hakkasin siis valmistama. Kui kõik oli valmis, oli kell 21:17, panin koogi ahju ning mõtlesin, et oleks ideaalne aeg minna ujuma, sest siis ei lähe ujumine pikaks ... kook ahjus-tuli takus. Andsin mõned jhised Evale, et ta kooki vaataks igaks juhuks, kui ei peaks mingil põhjusel lubatud ajaks tagasi jõudma.

Läksin rattaga ujumispaika, teel sinna jooksis üle sõidutee ka üks kits. Ja läksin siis vette, kätega oli tunda, et vesi polnud nii väga soe. Aga kui ujusin jällegi poini, hakkas soe, poi juures veetsin jällegi pisut aega ning kui tagasi kaldale ujusin, tundsin, et vesi on ikka päris soe ja mõnus. Ligunesin natuke seal kalda ääres vees ning mõtlesin, et kui kook parasjagu ahjus poleks, ujuksin täna veel kauemgi.

Aga mis seal ikka, kook oli ju siiski ahjus. Kiire pilt mälestuseks ning tervitused Saksamaalt:

Jõudsin koju tagasi, kook polnudki veel kõrbenud, aga polnud veel päris valmis ka, läks veel umbes 10 minutit aega ja siis oligi kõik valmis.


Kutsusin oma kamraadid kokku ning mõnus õhtune koogisöömine algas :)

Sellega ma päeva lõpetangi. Hea viis kuidas päev lõpetada, kas pole?

Homme kool, ojaa...


Eduard