Pikka juttu pole vaja, pikk jutt on loba...
Täna tahan kohe magama minna seega ei kirjuta pikalt.
Täna oli muidu selline üpriski tavaline päev, kuid eriliseks muutis selle õhtune trenn ja ujumine.
Ütlen julgelt, et nii ränkrasket trenni pole ammu teinud. Olin peaaegu, et laip peale trenni lõpetamist, kohati olingi, sest puhkamiseks lamasin staadioni ääres pingil vaat et kuni 20 minutit, enne kui hakkasin kodu poole minema. Tegime erinevaid jõuaharjutusi, mida iseenesest palju polnud, kuid raskeks muutis selle korduste arv. Trenni lõppu tegime veel 4x120m kerivat jooksu. Tundsin end joostes päris hästi. Aga ikka kummaline on, et pole vahet kui väsind sa trennis oled, kui ribadeks juba trennis end tõmmanud oled, ikka suudad kuidagi jalad alla saada, ise hiljem imestades, et kuidas küll ma püsti sain. Täna mul oli küll nii, see on see hetk, kui aju lülitub juba välja pooleldi või ei suuda mõte keha tegevusega kaasas käia enam.
Igatahes oli peale pisukest aega toibumist väga hea tunne.
Pärast väikest rattasõitu jõudsin ujumiskohta ka. Sellest sel korral väike video:
Ja nii ongi, jõudsin koju, sõin pisut, siis õppisin veel, kuna homme on matemaatikas töö.
Homme taas kooli, siis trenni ning nii see kulgeb, sest trenni peab tegema ...
Gute Nacht! :)
Eduard
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar