Ilm ilus, kõht täis, lebos ära...
Eks need hommikud algavad samamoodi, mulle meeldib voodi piiblit lugeda, täitsa mõnus. Viimasel ajal olen maganud pidevalt hästi, igal öösel olen näinud unenägusid :)
Hommikulauas ootas just äsja valminud soe leib. Oli vägagi mõnus alustada päeva nii.
Koolis oli täna inglise keel, 2 tundi vene keelt, 2 tundi draamaõpetust ning kaks kehalist.
Draamaõpetuse tund oli huvitav! Oli hetk, kus pidime mängima mingit mängu ning kõndima neurtaalse kõnnakuga, mis tähendab lihtalt käed kõrval ning ilma näoilme ega millegita, mööda ruumi ringi. Ühel hetkel tajusin, kuidas kaasõpilaste kõndimiskiirus järsult tõusis. Ning ega ma olin päris segaduses. Kui minu pilgud kohtusid ühe klassikaaslasega, pärisin: "What are we doing?" Ega ma vastust ei saanud, kuna kõndisime sama kiiresti üksteisest mööda. Lõpuks sain aru, et õpetaja oli jaganud mängu ajal saksa keeles juhiseid, kui kiire kõnnak peaks olema. Oli päris huvitav olukord igatahes! :D
Täna küsis minult üks klassikaaslane, kas ma oskan hobusega ratsutada. Vastasin, et ei oska. Tema vastus sellele oli: "Jess, vähemalt on asju mida sa teha ei oska!" :)
Ei tea jah, tegelikult olen mõelnud, et võiks võtta mõned treeningud siin, et see selgeks saada. Samas, kes teab, ega ma pole seda kunagi proovinud, äkki ma oskan ratsutada :D.
Aga täna oli ilus päev. Thomase sõnul on praegused päevad selle suve viimased. Edasi peaks minema juba sügise poole.
Jõudsin koju, teised olid juba söönud, kuid laual ootas suur lõunasöök, mille kõrval ka hommikune isetehtud leib. Söögiks oli kartulipuder (sees oli tavalisi kartuleid kui ka magusat kartulit), hapukapsas, milel sees lihatükid, ning siis sealiha ning kaste. MA võtsin suure portsioni, tegin soojaks, kõrvale ka veel 2 võileiba sellest imelisest leivast. Kõrvale jõin morssi. Panin enda taldrikule toitu ikka kuhjaga. Kui toit sai lõpuks söödud, mõtlesin hetkeks ning siis vaatasin uuesti suurtesse toidunõudesse ning avastasin, et toitu polegi niipalju enam järel ning narr oleks seda alles jätta. Nõnda siis panin kogu selle portsioni omale taldrikule: natuke kartuliputru, natuke hapukapsast, natuke kastet, natuke 2 võileiba, natuke morssi - kokku tuli ikka jälle korralik portsion. Ma võin öelda, et kui peaaegu terve taldrik uuesti tühi oli, ainult morss ja üks võileib puutumata olid, tundsin, et nüüd on lõpp. Suutsin need paar ampsu toitu endale veel sisse mahutada, et taldrik tühi oleks. Paar lonksu morssi värskenduseks peale juua. Tundisin, et see on ikka täiesti lõppude lõpp. Mu kõht ulatas umbes 10 cm rohkem väljapoole kui tavaliselt. Kõht oli nii pruntis, et "saab isegi sipelga ära tappa". Avastasin, et ei suuda enam niisama olla, ning hetisin elutoa diivanile korraks pikali. No see oli ikka olnud liig, isegi minu jaoks. Viimati sõin nõnda palju siis, kui olime treeninglaagris ning ma võtsin vastu väljakutse süüa ära 5 kausitäit leivasuppi, kui enne oli juba söönud 2 kaussi pastat. Lebasin nii umbes viis minutit kuni tundsin, et suuda natuke juba liigutada. Koristasin vaevu laua ära, võtsin kaasa järeleljäänud võileiva ning morsiklaasi ning läksin üles korrusele oma tuppa.
Nüüd puhkasin ikka korralikult. MA ei söö tükk aega enam nii palju, sest tunne ei olnud üldse mõnus. Hiljem läksime ujuma, kui olin jõudnud juba ka leiba luusse lasta.
Rattaga sõites:
Mõnus koht ujumiseks :)
Kui tulime tagasi, olin pisut niisama. Vaatasin üht filmi "God's not dead" (2014). Võite näiteks kasvõi youtube'st trailerit vaadata.
Õhtu möödus ikka ja jälle kama seltsis. Kama on ... midagi rohkem kui toit või jook. Kama toob õhtuse rahulolu ning meeldiva rõõmsa tunde.
#Jumal ei ole surnud
#Gott ist gut
Eduard
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar