XXVII päev - hea päev, et minna ülikooli

Kuid siis äkitselt tuleb inspiratsioon peale ...

Alustan kirjeldusega eilse päeva hommikust, mille unustasin kirjutada. 

Niisiis XXVI päev Saksamaa päikese all:

Istusime Evaga rataste selga, et kooli minna. Vähe teadsin mina, et see teekond saab olema lõbusam kui tavaliselt. Olime sõitnud võibolla et kõigest 500 meetrit, kui silmasime endi ees sõitmas veel üht ratturit. Tundsin, et meie sõidukiirus oli märkamatult tõusnud. Avastasin end justkui Tour de France'i Borgstedti etapilt. Meie, kes me kolm sõitjat olime, moodustasime jooksikute grupi, kes olime end peagrupist lahti rebinud. Tundus, et lõpuni oli veel vähe minna, nii umbes 5 kilomeetrit. Minu ees olev Eva Pruhsler otsustas teha möödasõidu omakorda tema ees olnud uustulnukast. Nõnda siis sõitsime sirgel: Eva Preuhsler, uustulnuk ja mina. Nägin sirge lõpus olevat kurvi ning hoidsin end tuules, et siis teha möödasõit ning lahti rebida end ka sellest grupist. Vähe aga teadsin, et teisel kahel kaasvõistlejal oli mõttes samasugune plaan. Esmalt tuli kurv vasakule ning kohe peale seda ka kurv paremale. Ja teise kurvi ajal see kõik toimuski, mina tõmbasin ennast tuulest välja, kui samalajal ka uutulnud kiirendas. Olime kolmekesi ühisel joonel. Sellist pingelist hetke Tour de France'i Borgstedti etapil ma ei tea, et varasemalt oleks olnud. Aga nii vähe oli ju veel minna. Uustulnuk kiirendas veelgi ning tal õnnestus tekitada meiega pea 30 meetrine vahe. Ei teadnud kui kaua ta võiks üksi seal ees vastu pidada. Võtsin Eva Preuhsleri tuulde, kui korraga mõistsin, et kell on ju alles 7:25 hommikul ning Tour de France'i etapid on ju tavaliselt pärastlõunal. Seega olime sel korral vaid teel kooli. Aga järgmisel korral...


Järgmisel korral ehk järgmisel hommikul olid lood samasugused, olime ikka vaid teel kooli. Täna käisime klassiga ülikoolis, kus oli selline projektipäev meie jaoks. Sinna oli kogunenud mitte ainult meie kooli õpilasi, vaid ka mujalt, vähemalt nii mulle tundus, sest rahvast oli palju. Tegelikult polnud antud kool päris samasugune teiste ülikoolidega, vaid erines pisut. Selle kooli nimi on FHW (Die Fachhochschule Westküste). Meil oli kolm blokki loenguid ning igas blokis sai valida paljude erinevate loengute hulgast endale sobiva.

Minu valikuks osutus esimeses blokis juura (see ei tohiks vast kedagi üllatada), mis oli päris huvitav. Sain natuke aru, kirjutasin üles ning nüüd saan kodus veel lähemalt nende teemade kohta uurida. 

Teisest blokist valisin ajakirjanduse. Võibolla just seepärast, kuna hetkel on mul käil raamat president Toomas Hendrik Ilvese eluloost ning seal on pikalt kirjeldatud tema tööd RVE(Raadio Vaba Euroopa)toimetuses ning kogu tema poolt kirjeldatud aeg oli mitmeti huvitav. Aga kahjuks ei saa öelda sama selle ajakirjanduse loengu kohta, mis oli mitmeti igav. Kõige suuremaks põhjuseks oli see, et sel korral ei saanud ma mitte midagi aru, isegi ei teadnud, mis teemat parasjagu käsitleti. Keeleõppimisega on nii, et kui kord kaotad järje või ei saa millestki aru ning kõik muutub segaseks, siis tekib peale uni ning kaotad igasuguse kontsentratsiooni. Muuseas öeldi ka teiste õpilaste poolt, et loeng oli olnud igav, seega ei jäänud ma millestki ilma.

Kolmandast blokist valisin loengu: Join the church & see the world. Loengus oli meid 12 inimest, seega ei oleks olnud kuidagi seal tukkuma jääda. Õnneks polnud selleks põhjustki, sest loeng oli huvtav, jagati mitmeidki materjale ning sain räägitust enamjaolt aru. Ja suutsin ka kuni loengu lõpuni jätta mulje, et olengi sakslane :). Mis jäi aga mulle arusaamatuks, oli see, et miks 4 härrasmehest õpilast poole loenguaja lõppedes püsti tõusid ja minema läksid. Tundus nagu oleks loengupidaja öelnud, et need, kes ei soovi rohkem kuulata võivad ära minna. Kuigi ma usun, et põhjus oli milleski muus. Loengu käigus jagati meile materjale ning kõik tundus huvitav. Olin rahul.

Jõudsin koju, käsime ujumas:

Peale ujumist tuli inspiratsioon peale ning kirjutasin luueltuse:

I was hungry before

but not anymore.

I took a little swim

and gained adrenaline.

But I'll say to my tummy,

"This food is still yummy!"

Always room for a bite,

just give me a fork and a knife.

So there you go,

you just can't say "No",

when you're eating food

under Preuhslers roof.

EDUARD ÜLEVAIN

11.09.2014

Käisime Rendsburgis ning läksime läbi ühest türgi magusapoest, kus palju küpiseid ja maiustusi. Ostsime mõned ning kodus maiustasime. Igati head olid. Igaüks saime kolm magusat asja ning kolm oli ka piisav, sest need olid tõesti magusad.

Ja nii ja nii. Õhtul pesin pesu, tegin enda finatsaruande, kus tegin plaani ka tulevaseks õppeaastaks. Tuli välja, et siiski seda Pasch stipendiumi ei õnnestunud mul saada, kuna antud stipendium on siiski kooskõlastatud ühiselt vaid YFU, Paschi ning Goethe instituudi koostööl. Aga tegelikult pole see nii hull, kuna miskipärast ma väga ei arvestanudki selle stipendiumiga. Peaasi oli see, et mind valiti välja üle 80-st õpilasest 16 erinevast riigist üle Euroopa selle stipendiumi üheks saajaks. See on juba omaette saavutus.

Aber Morgen ist Freitag und Ich habe Schule. Siis veel trenn ning peale seda noorteõhtu. Vahepeal peab ka jõudma ujuma, sest kihleveo viimased päevad on käes.

Aga seniks süße Träume und gute Nacht!

Eduard